Hendrik Agur

Hendrik Agur on viimased 17 aastat töötanud Eestis koolijuhina. Alates 2015-2018 Eesti vanima kooli, 1631. aastal Rootsi kuninga Gustav II Adolfi poolt asutatud Gustav Adolfi Gümnaasiumis. Alates 2019 kuni tänase päevani juhib Hendrik Eesti Ida-osas, Ida-Virumaal Kohtla-Järvel uut riigigümnaasiumit. Riigigümnaasium on nii-öelda puhas gümnaasium, kus õppuriteks on ainult gümnasistid, kes valmistuvad õpinguteks kõrgkoolides. Ida-Virumaa on Eestis pisut eriline ja üsna palju väljakutseid pakkuv piirkond. Nimelt pärast Eesti okupeerimist, eriti aastatel 1950 kuni 1970. toodi siia palju elanikke sisse Venemaalt töölisteks peamiselt põlevkivikaevandustesse ja tööstusesse. Ida-Virumaa ongi pigem tööstuspiirkond. Teisalt on vene keelt kõnelevate inimeste hulk plahvatuslikult piirkonnas kasvanud ja hakkama on saadud ilma eesti keeleta. See on aga kaasa toonud ka hulga probleeme, eriti suure piirkonna inimeste arusaamisest Eestist ja selle kultuurist. Viimasel ajal on aga olukord paranenud – inimesed tunnevad end järjest enam Eesti osana ja eestimaalastena, paranenud on ka eesti keele oskus, kuid nagu öeldud, väljakutseid jätkub siiani – lisaks eesti keele oskuse parandamisele, ka siinsete inimeste Eesti kultuuriruumi ja mentaalsusesse toomisega. 

Hendrik ütleb ise oma toimetamiste kohta nii: “Olen suur muusikahuviline ja aktiivne harrastusmuusik ning see kajastub ka minu koolijuhitöös. Meil tegutseb koolis aktiivselt päris palju kontsertesinemisi tegev kooli noorteorkester, folk-rokk bänd ja oma tegevuse lõpetas DB4 ehk Direktori bänd 4, sest õpilased lõpetasid kooli. Kuid küllap tuleb peatselt uus bänd selle asemele. Eelmises koolis, Gustav Adolfi Gümnaasiumis tegime kümneid suuri muusikaprojekte nii Pink Floydi,  Led Zeppelini kui ka maailma parimast popp-puusikast. 

Vabal ajal meeldib mulle teha harrastussporti, olen küll igavesti suurt kasvu, kuid mulle meeldib joosta pikki maid (aeglaselt :). Olen osalenud ka mitmetel maratonidel. Samuti olen juba üle 20 aasta erapiloot ning lendan nii tihti kui võimalik väikelennukiga Cessna, mille tõin ka just Ameerikast omale 2018. aastal, kui veetsin seal terve suve. Lapsi on mul üldse kokku kuus, kuid kaks neist on juba täiskasvanud tegusad noored mehed. Kolm käivad koolis ja kõige väiksem läks just mõni aeg tagasi lastesõime. 

Möödunud aastal olid kõige emotsionaalsemateks hetkedeksks minu jaoks kolm reisi vabatahtliku bussijuhina Warssavisse, kust tõin Eestisse Ukraina sõjapõgenikke. Asi, mis ei lähe meelest –  ülekohtune ning ebaõiglane sõda peab lõppema nii kiiresti kui võimalik. Olime esimene kool Ida-Virumaal, kes heiskas kooli hoovil asuvasse lipuvardasse Ukraina lipu ning see lehvib seal seni kuni Ukrainas on saanud vabaks. 

Kõige rohkem meeldivad mulle aga Eesti ja inimesed, kes on lihtsalt normaalsed ja toredad ning kellega saab koos teha toredaid asju, et nautida ise selle tegevuse vilju ning muutes ühtlasi ka Eestit aina paremaks paigaks. Paigaks, mis oleks igale eestlasele koht, kuhu tahaks alati tulla ja kust edasi polegi vaja enam kuhugi minna.”